EM 2005 päevik

10.aprill, kell 10.50

Kohal siis, esimene trenn tehtud ja esimene öö magatud.
Koht tuttav, hotell nähtud.
Kadedaks ajab see, et uus värvilõhnaline ja ehitustolmu veel täis jäähall, on tõesti kobe ja kordades etem, kui see, mis meitel sääl Lasnamäel. Väike, 80 tuh elanikuga linnas on kaks jäähalli kõrvuti + muud spordiehitised.
Võtame asja positiivselt – läheme kohe vaatama EM - avamatši ja ootame siis pikkisilmi oma õhtust “võitlust” kohalikega.
Ilm on sombune, eile sadas kõvasti vihma, sooja u 6 kraadi.

11.aprill, kell 23.03

Värsked emotsioonid ...
Tulen just mängude video ülevaatamiselt – tulemused on teada 3-0 CHE ja 2-0 GBR-ga.
Mängudest lähemalt, kommentaatorid istuvad siin kõrval…
Arvi: ülevaadates tundus mäng suht kole;
Valeri: mängud on rabedad nagu üleküpsetatud vahvlid, aga maitselt väga magusad;
Tarmo: oma mängudega rahul.

Mängud olid erinevad. Esimene, peremeestega – nemad vajasid seda võitu väga ja püüdsid ja lootsid võitu kah. Ka meie mängus oli esimese mängu rabedust ja arusaamatusi. Õnneks lõime oma päris kindlad võimalused ära, ja umbes 10 jagu jäi neid veel kasutamata. Uisutasime kiiremini ja ilmselt olime ka füüsiliselt pikemas mõttes tugevamad, sest 7 mehega põhiliselt mängides, suutsime oma mängu peale suruda. Kuna Valeril oli suht vähe tööd, vist 1 tõeline olukord, näitas see, et võit pidi meile tulema..

Tšehhid mängivad väga jõulist hokit – käed käisid mööda kelke ja külgi kogu aeg. Minu mängu rikkus see näiteks ära, pole lihtsalt harjunud, st võistluskogemust on vähe...

Vahepääl käisime vaatamas täna õhtust GER ja SWE mängu, tulemus 2-2 viik ning tõdemus, et Eesti läheb turniiri esimesele puhkepäevale vastu TURNIIRI LIIDRINA.

Tänahommikune EST-GBR oli natuke teisest mastist. Lasime minu arvates vastase alguses liialt oma tsoonile ligi ja seetõttu oli esimene kolmandik päris kõvasti tegemist. Hiljem inglased andsid järgi ja meie kaootiline mäng omandas joonise ning õnnestusime teises ja kolmandas kolmandikus ühe väravaga. Inglased olid teisiti jõulised, palju sõideti kelguga lihtsalt sisse, mille kohtunik enamasti vilistamata jättis. Peame selle poolest oma mängu parandama. Kokkuvõtteks, Valeril oli natuke raskem, mõned asjad tulid paremini välja kui esimeses mängus, õnneks väga suuri kaitse prohmakaid ei olnud. See eriti tähtis ses mõttes, et mängime ainult kahe kaitsjaga – Arvi ja Tarmoga (ilma vahetuseta).

Nagu eespool ütlesin, et vaatasime ka videos täna meie mängud üle. Saime võimaluse analüüsida omi vigu (neid on!) ja üritame olla paremad.

Ees ootab puhkepäev ja siis Rootsi.

12.aprill kell 16.00

Puhkepäev algas meie jaoks vara ja trenniga – kl 9.00 olime jääl. Põhiliselt küll uisutasime ja lihvisime mõningaid mänguelemente.

Hallist pääsedes, oli ka kevad lõpuks kohale jõudnud – muidu ei usugi, et nii palju lõuna pool oleme…
Edasine päev möödub puhates, sest homne vastane Rootsi on tugev. Aga, oleme neile ennegi kõvasti vastu hakanud ja ei kavatse ka seekord ilma võitluseta platsilt lahkuda. Neil puudub EM tiitel, meil tiitel ja OM-i koht.

Õhtul ootab meid ka miski kultprogramm – kontsert, nagu räägiti.

13.aprill kell 9.20

Nagu eelmise kirja lõpus ütlesin, ootas meid teisipäeva õhtul ees väike kultuuriprogramm. See koosnes ühe tütarlastekoori kenast esinemisest siin harva osatavas inglise keeles. Hiljem tervitasid meid Zlini linna spordijuht ja kohaliku invaspordiliidu tegelane. Kõige lõppu näitasid oma videotervitust ja kutset Torino POM-i korraldajad, kes viibivad siin koos Itaalia hokikoondisega. Mis tore, et antud videos on Eesti kaunis tublilt esindatud – hokimängijad oli rootslased ja eestlased.

Sellega ka õhtuke lõppes, sest täna-homme ees mängud, kõik on ju veel suht lahtine lõpptulemuse suhtes. Enamus kobis magama.

13.aprill kell 23.30

Lasin siis asjal natuke seedida, et mitte värske emotsiooni pealt kirjutada….

Tõele au andes peab kohe ütlema, et svenssonid olid meist üle ja et mäng vaid 0-1 lõppes, oli meie õnn. Kaotasime igas elemendis natukene – nad hoidsid paremini litrit, söötsid täpsemalt, kelgutasid kiiremini. Loomulikult olid ka meil oma võimalused, aga täna tundus, et aukartus segas… Palju pidime me mängima ka vähemuses, paaril korral isegi kolmekesi viie vastu ( see ainus värav ei sündinud siiski sellisest olukorrast ) – rünnaku ülesehitamise võimalused olid üsna kesised.

Ja see eespoolmainitud aukartus, võimaieiteagi mis kartus – keegi meite hulgast ütles õieti mängu ajal, et rotsad talluvad eestlaste juhtmete peal – igal juhul ei õnnestunud, ja mõru maik jäi suhu, mulle igatahes.

Aga, võin julgesti teatada, et eestlaste maleva lipp on uuesti püsti aetud. Homme kohtume Itaaliaga, ja siis, laupäeval peame sakslastele näitama, kes siit lisaks rootslastele otse paraolümpiale saab.

15.aprill kell 11.30

Seekord siis võit 11-0.
Eks itaallased on siiski algajad sel alal. Nende endi jutu järgi alustasid nad ühistreeninguid tõsisemalt alles kaks kuud enne mange. Seda nüüd päris hästi uskuda ei tahaks, sest nii õnnetud nad ka ei olnud, aga me olime neist lihtsalt kiiremad ja osavamad. Isegi mina.

Läksime mängule eelkõige mõttega veel paremini oma mängujoonis käima saada, et olla valmis laupäevaseks mänguks sakslastega. Lihvimist vajas kaitseliini ja ründajate koostöö. Plaan oli ka mängitada rohkem meie varumängijaid.

Kõik päris ei õnnestunud, mis kavas oli – tuli ette väikseid kaitseliini läbikukkumisi, rünnakul ei suudetud väravat tabada ( 4-5 lööki posti, mul ka üks ) Aga et mängida said kõik ja tulemus garanteeris meile EM pronksi, siis saab rahul olla.

Lõin mängu/oma esimese värava, aga seda ei loetud, sest kohtunik nägi, et oli löödud käega. Noh, jah……

Nüüd siis kõik pilgud, ootused ja lootused laupäevale, mäng Saksaga. Ja mängus on ka üks vabadest paraolümpia piletitest. Kogume täna selleks jõudu ja laeme oma akusid…

17.aprill kell 9.00

Olen võlgu päeviku viimase sissekande…

Mnjah, kahtepididsed tunded valdasid mind peale viimase mängu lõppu, mille kaotasime 0-5. Ühelt poolt heameel, et võitsime pronksi ja mina olin mängu parim mängija. Teisalt pettumus, et eesmärgiks olnud olümpiakoht jäi sellel korral veel saavutamata. Kole oli veel see, et peale Kaido ebaõnnestunud trahvilööki e bullitit, meie mäng lagunes, kuigi sinnamaani suutsime mängida suhteliselt võrdselt - Tahtmine oli vist nii suur, aga vaim väsis enneaegselt.

Ja ongi turniir läbi. Tulemus on hea, ja mitte päris. Vähemalt nägime, mis suunas hoki areneb – veel suurem kiirus ja veel paremad tehnilised oskused. Palju tööd on ees, et rongist mitte maha jääda.

Ja veel - mina sain oma esimese tiitlivõistluste medali - sporti teen 1987. aastast.