Enne tänasele mängule minekut ...

Eilne mäng käesolevatel Maailmameistrivõistlustel oli väga sarnane eelmistele versus Jaapan, versus USA - Eesti oli sunnitud taas tõdema kaotust, seekord peale karistusviskeid.

Aga algusest tulles...

Läksime mängule enesekindlalt ja keskendunult - kaotada polnud midagi, ainult võita oli võimalik. Ja selgelt tunnistades, et kõige lüheme pingiga sel MM-il saab kasutada vaid ühte taktikat - olles kannatlik ja hoolas, tuleb oma aeg ära oodata ja siis võimalus realiseerida.

Mäng algas võrdsete võimaluste juures meie kergel diktaadil - natuke rohkem sportlikku õnne oleks juba esimese paari minutiga andnud meile ka seisus paremuse. Panime vastase korduvalt oma rünnakut alustama -  ja lasime sel kesktsoonis vastu enda kaitsemüüri puruks joosta. Viiendal minutil tegime esimese prohmaka, kui ründetsoonis ei suutnud jagada korrektset söötu, keskväljal kasutas vastane oma kiirust ning meie kaitse ei positsioneerinud end kõige paremini - üks-ühele läbimurre väravavahini, kes osutus abituks teravale tagantliikumisele tehtud viske suhtes - jäime taha 0-1. Ometi jätkus meil selget mõistust jätkata endise skeemiga - vastane muutus järjest närvilisemaks, proovides keskvälja läbida poolt vahetava diagonaalsööduga. Aga meie kaitse püsis.

 

Kümnenda minuti alguses vedas meie ründeliin vastase nende väljakupoolele ja ei lasknud enam välja - Rasmus Penno ruineeris tšehhide kaitset nende värava taga, võitis litri, toimetas selle värava ees ootavale Ivar Liivile, kes sellega koos väravasse purjetas - 1-1! Oleks sel hetkel mõistnud arvata, et see seis püsib läbi kahe järgneva kolmandiku ja lisaajagi ...  Aga kannatlikust meil jätkus meil ja tšehhid ei mõistnud olukorrast väljatulekuks rohtu leiutada - igakordne väljatulek kesktsooni lõppeski seal ning eestlased suunasid litri tagasi vastaste kaitsealasse.

Loomulikult - pidimegi natuke pelgama üleaja järgset karistusvisete seeriat. Mitte, et oleksime kahelnud oma väravavahis - statistika kinnitab, et Valeri Falkenberg on antud turniiri üks stabiilsemaid puurilukke. Õnnetuseks on tšehhidel sama vahva väravavaht Vapenka - selline 2 meetrit pikkust ja kätesirutus kui kotkal. Tema ülemängimisega sai täna hakkama vaid kapten Kaido Kalm - paraku Tarmo Eerma ning Imre Tiitsu oskustest jäi napiks.

Kokkuvõtvalt olime kahe  karistusvisete seerias saadud kaotuse ga (lisaks ühe mängust teenituga) saanud kokku kaks täisväärtuslikku silma - meie alagrupis oli seega viimase (loe: Eesti) kogusumma just niipalju suurem teise alagrupi viimasest - endise maailmameistri  ja Paraolümpiavõitja Norra omast.

Selle emotsiooni pealt läheme  täna vahemängus  vastamisi Itaaliaga -  valitseva Euroopa meistriga.  Mängu võitja omakorda kohtub laupäeval 5.koha mängus teises paaris vastamisi oleva Jaapan - Norra võitjaga ja kaotaja muidugi kaotajaga 7. koha mängus.

 

Alar Õige, kelguhoki meeskonna mänedžer ja väravavaht