Kommentaarid USA-Eesti mängule

Kommentaaridena tänasele mängule EST:USA kelguhoki MM A-divisjoni võistlustel, et läksime mängima USA meeskonnaga taaskord 10 aastase vahe järgi - viimati Salt Lake City 2002 Paraolümpiamängudel sai selle meeskonnaga jääl kohtutud.

Mänguplaan oli lihtne - võtta vastane kesktsoonis kinni ja võimalusel alustada oma ründekäike. USA meeskond on siin võistlustel üks noorema koosseisuga ja meie oma väga lühikese pingiga (9 väljakumängijat + 2 väravavahti) pole kindlasti suutelised kolme perioodi lihtsalt võidu sõitma. Seega - targalt ja hoolikalt olid võtmesõnad.

Nii ka tehti - esimese kolmandiku 15 minutit tõestasid seda, et ainult tiitlid ei loe selles mängus üksi midagi. Me ise ei lubanud endale sel perioodil ühtegi viga, kuigi kohtunikud meid karistusminutitega tervitasid - seis jäi puutumatuks. Kuigi perioodi viimased minutid olid raevukad - Eesti kaitse kestis ja surus vastase tagasi oma rünnakut alustama endi värava alt.

Teist kolmandikku alustasime sama taktikaga - hoolikalt ning kannatlikult. Me ei lubanud vastasel oma hoogu üles võtta, juba ründe siniselt suunasime vastase mängu poordi poole ja ei jätnud hooletusse keskvälja. 5-ndal minutil kandis selline taktika ka vilja - kapten Kaido Kalm surmas vastase tsoonijoonel vastase väljatuleku ning minnes üks-ühele väravavahiga, mängis selle elegantselt üle - 1:0 eduseis maailmameistrite ning kahekordse Paraolümpiamängude kuldmedalimeeskonna vastu oli tõsiasi! Kolmandiku lõpul tõstis USA uuesti tempo maruliseks, aga Eesti veri ei värisenud - kolmandiku lõpus eduseis säilis.

Kolmanda perioodi algus oli meile paljulubav - USA oli võtnud kursi lausrünnakule, see omakorda andis keskväljale ruumi meie meeskonnal oma plaani realiseerida ja seda ka mitmel puhul edukalt tehti, jõudes ilusat viseteni. Kuna mänguareng tekitas mulje, et ründamine pole mitte ainult võimalus, aga seda tuleks ka usinalt kasutada - see uinutas valvsust ning 7-ndal minutil õnnestus vastasel mängida end ohtlikult vabaks, ning selles situatsioonis oli meie puurivaht Valeri Falkenberg võimetu olukorda päästma. Seisuks 1:1.

Allesjäänud minutit olid pingelised, vahelduvad ja mõlemale poolele võimalusi pakkuvad - paraku tulise pressiga sai Eesti suurepäraselt hakkama ja mäng läks lisaajale.

Lisaajal mängitud minutid kulusid vaevaliselt, olime tubli pressi all, aga murdmatud. Kuigi selgelt näitasid ka vastased üles väsimuse märke - alla ei antud kummaltki poolt ja viimase poole minuti kestel said vastase väravapostid kahel korral tõsiselt kannatada. Seis sellest paraku ei muutunud.

Karistusvisked on alati loterii - ennustada siin keegi midagi ei mõista. Meie alustatud seerias tabas Tarmo Eerma põiklatti. Vastaste üritus jäi samuti ürituseks.

Teisena võttis kursi väravale Ivar Liiv - USA puurilukk aga paigutas end teele õieti, vise rindu! Vastase katsetus meie väravale sumbus sarnaselt. Viik tablool!

Kolmandana asus karistusviset sooritama kapten Kalm - suutis väravavahi panna küljele puhkama, kuid ümbersõidul tühjaks jäänud nurgani - selle sentimeetri jagu suutis USA värvavaht end sirutada ja litri tagapostist eemale suunata! Samasuguse lahenduseni jõudis ka Ühendriikide viimane ründaja ja kahjuks õnnestus meie värvavaht üle mängida.

Nii napilt, kahjuks, tuli alla vanduda ilmsesti maailma suurimale kelguhoki riigile - USA-le.

Homme hommikul, tõustes enne kukke ja koitu, läheb lahinguks Tõusva Päikese Maa poegadega - Jaapan ootab! Muuseas - tänukaasmaalase Baruto tublidele etteastetele nende kodukamaral oleme meie siin omapärase sõprusesaadiku aupaistega. Tõsi, Baruto heatahtlikkusele nad homme loota ei saa - läheme lahingut andma, enda parimat.

Töusvas joones Hamarist

Alar Õige