Kommentaarid USA-Eesti mängule
Kommentaaridena tänasele mängule EST:USA kelguhoki MM
A-divisjoni võistlustel, et läksime mängima USA meeskonnaga
taaskord 10 aastase vahe järgi - viimati Salt Lake City 2002
Paraolümpiamängudel sai selle meeskonnaga jääl kohtutud.
Mänguplaan oli lihtne - võtta vastane kesktsoonis kinni ja
võimalusel alustada oma ründekäike. USA meeskond on siin
võistlustel üks noorema koosseisuga ja meie oma väga lühikese
pingiga (9 väljakumängijat + 2 väravavahti) pole kindlasti
suutelised kolme perioodi lihtsalt võidu sõitma. Seega -
targalt ja hoolikalt olid võtmesõnad.
Nii ka tehti - esimese kolmandiku 15 minutit tõestasid seda, et
ainult tiitlid ei loe selles mängus üksi midagi. Me ise ei
lubanud endale sel perioodil ühtegi viga, kuigi kohtunikud meid
karistusminutitega tervitasid - seis jäi puutumatuks. Kuigi
perioodi viimased minutid olid raevukad - Eesti kaitse kestis
ja surus vastase tagasi oma rünnakut alustama endi värava
alt.
Teist kolmandikku alustasime sama taktikaga - hoolikalt ning
kannatlikult. Me ei lubanud vastasel oma hoogu üles võtta, juba
ründe siniselt suunasime vastase mängu poordi poole ja ei
jätnud hooletusse keskvälja. 5-ndal minutil kandis selline
taktika ka vilja - kapten Kaido Kalm surmas vastase
tsoonijoonel vastase väljatuleku ning minnes üks-ühele
väravavahiga, mängis selle elegantselt üle - 1:0 eduseis
maailmameistrite ning kahekordse Paraolümpiamängude
kuldmedalimeeskonna vastu oli tõsiasi! Kolmandiku lõpul tõstis
USA uuesti tempo maruliseks, aga Eesti veri ei värisenud -
kolmandiku lõpus eduseis säilis.
Kolmanda perioodi algus oli meile paljulubav - USA oli võtnud
kursi lausrünnakule, see omakorda andis keskväljale ruumi meie
meeskonnal oma plaani realiseerida ja seda ka mitmel puhul
edukalt tehti, jõudes ilusat viseteni. Kuna mänguareng tekitas
mulje, et ründamine pole mitte ainult võimalus, aga seda tuleks
ka usinalt kasutada - see uinutas valvsust ning 7-ndal minutil
õnnestus vastasel mängida end ohtlikult vabaks, ning selles
situatsioonis oli meie puurivaht Valeri Falkenberg võimetu
olukorda päästma. Seisuks 1:1.
Allesjäänud minutit olid pingelised, vahelduvad ja mõlemale
poolele võimalusi pakkuvad - paraku tulise pressiga sai Eesti
suurepäraselt hakkama ja mäng läks lisaajale.
Lisaajal mängitud minutid kulusid vaevaliselt, olime tubli
pressi all, aga murdmatud. Kuigi selgelt näitasid ka vastased
üles väsimuse märke - alla ei antud kummaltki poolt ja viimase
poole minuti kestel said vastase väravapostid kahel korral
tõsiselt kannatada. Seis sellest paraku ei muutunud.
Karistusvisked on alati loterii - ennustada siin keegi midagi
ei mõista. Meie alustatud seerias tabas Tarmo Eerma põiklatti.
Vastaste üritus jäi samuti ürituseks.
Teisena võttis kursi väravale Ivar Liiv - USA puurilukk aga
paigutas end teele õieti, vise rindu! Vastase katsetus meie
väravale sumbus sarnaselt. Viik tablool!
Kolmandana asus karistusviset sooritama kapten Kalm - suutis
väravavahi panna küljele puhkama, kuid ümbersõidul tühjaks
jäänud nurgani - selle sentimeetri jagu suutis USA värvavaht
end sirutada ja litri tagapostist eemale suunata! Samasuguse
lahenduseni jõudis ka Ühendriikide viimane ründaja ja kahjuks
õnnestus meie värvavaht üle mängida.
Nii napilt, kahjuks, tuli alla vanduda ilmsesti maailma
suurimale kelguhoki riigile - USA-le.
Homme hommikul, tõustes enne kukke ja koitu, läheb lahinguks
Tõusva Päikese Maa poegadega - Jaapan ootab! Muuseas -
tänukaasmaalase Baruto tublidele etteastetele nende kodukamaral
oleme meie siin omapärase sõprusesaadiku aupaistega. Tõsi,
Baruto heatahtlikkusele nad homme loota ei saa - läheme
lahingut andma, enda parimat.
Töusvas joones Hamarist
Alar Õige
Viimati muudetud: 25.03.2012