Teekond hõbemedalini

Eellugu

1999.aasta aprillis võeti EIL liikmeks vastu Ida –Virumaalt invaspordiklubi JaKo, kus olid 2 aktiivset sportlast klubijuhataja  Jaan Kollo ja sitke noormees ratastoolis Aleksander Koroljov Aa Hooldekodust. Aleksander tegi põhiliselt kaasa ratastoolisõitudes ning Jaanil olid head tulemused kergejõustikus.

2002. aastaks on klubi tegevus spordiliinis hääbunud ja kaovad ka meeste nimed spordivõistlustelt, sest Aleksander sai hooldekodust liikuma ainult klubi JaKo bussiga.

Kuigi side Jaaniga katkes, ei jäänud Aleksander käed rüpes nukrutsema, vaid oli kogu aeg teinud jõutreeningut – kui jalad ei kõnni, siis olgu minu käed kõige tugevamad.

Mida jutustas treener - mitmekordne Eesti meister fitnessis Viktor Tkatšenko Sillamäelt:

“See oli umbes viis aastat tagasi, kui  kohtusin Sillamäel Aleksandriga. Töötasin sellel ajal soomlaste tervisekeskuses treenerina ja õhtuti turvamehena. Meie kohtumise tulemusena tundsin Aleksandris tõsist huvi ja soovi  tegeleda tõstmisega. Aitasin tal hooldekodus sisustada raskejõustiku ruumi ja kinkisin talle trenazööri. Hakkasin talle programme koostama ja teda jälgima.

2000.aastal toimusid Ida-Virumaa meistrivõistlused lamades surumises, mille võitjaks tulin mina ja kogu võistluse üllatuseks teisele kohale kohe minu järel Aleksander Koroljov, edestades terveid mehi. See oli tõsine saavutus, mis näitas Aleksandri suurt töötahet ja andekust. Nüüd tekkis vajadus rohkem treenida ja edasi minna.

Kaks aastat tagasi tuli Aleksander hooldekodust ära, ostes oma säästudest ning venna abiga Kiviõlisse korteri. Ühte tuppa tegi Aleksander treeningsaali, sest kaugemale liikumine ilma transpordita  polnud võimalik. Kiviõli ja Sillamäe vahele, kus töötasin mina, jäi 60 km.

Koostasin Aleksandrile programme ka fitnessiga tegelemiseks. Tuli leida võimalusi  toidulisandite ostmiseks, korralikuks söömiseks ja transpordiks, et kordki nädalas sõita Sillamäele suurde saali harjutama. Aitasid sõbrad ja Aleksandri vend. Suurt toetust saime Tamme Auto`lt, kust organiseeriti Aleksandrile igapäevane soe lõunasöök, aidati osta spordivarustust ja toetati autokütusega. Selle ühise pingutuse tipuks oli Aleksandri tulek 2002.aastal Saksamaal MAAILMAMEISTRIKS fitnessis ratastooliklassis. Kahjuks ei ole seni fitness aga olümpiaalaks kinnitatud. Aleksandri mõtted ja eesmärgid on pürgida paraolümpiale. Tuleb siis minna sinna jõutõstmises.”

Aeg tagasi pöörduda EIL-i.

Selle aasta kevadel saime uuesti  kokku Aleksandriga ja tuttavaks tema sõbra ning innustaja treener Viktor Tkatshenkoga. Koostasime plaaniliste võistluste kalenderplaani, vaatasime üle võimalused võistluskuludeks ja Aleksander alustas oma treeneriga rahvusvaheliste raskejõustikuvõistluste teed.

Ja siis, kui lõppes juulis Elva laager, kiirustasin mina suvekuuma Tallinna, et ära saata Aleksander koos treeneriga Slovakkiasse EM-le raskejõustikus. Süda valutas veel lennujaamas hüvasti jättes, sest Aleksander oli kuu alguses haige olnud. Ootasin ärevusega teateid – ja siis tuli teade Viktori abikaasalt Sillamäelt, et kõik on hästi – Aleksander tõstis kuni 60 kg kaalukategoorias lõpptulemuseks ennast hõbemedalini. Lihtsalt vapustav!

Selle tulemusega täitis Aleksander kvalifikatsiooni normi ning lunastas endale koha 2004. aasta paraolümpiamängudele Ateenasse, kuhu EIL ja  Paraolümpiakomitee ta ka tänaseks ametlikult esitanud  on.

Algab tõsine paraolümpia ettevalmistusperiood. Uuel aastal loodame EPOK`i abiga  kinnitada Aleksandrile igakuise stipendiumi, et oleks kindlustatud korralik toit ja toidulisandid. Koostöös treener Viktor Tkatshenkoga tuleb koostada võistlus- ning treeningplaanid ning kogu  ettevalmistusperioodi eelarve.

Hoiame Sulle pöialt, Aleksander!

Sinu AEG on saabumas!

Treeneriga vestelnud ja kirja pannud Mai Alt

Väljavõte protokollist:

6th IPC POWERLIFTING EUROPEAN CHAMPIONSHIPS

MALE

Place: Piestany, Slovakia
Venue: City Sport Hall
Date: 31.07.2003
Category: 60.00 kg