Uued tuuled istevõrkpallis

Istepalliaastat võib nimetatada esimeseks aastaks uuel teel. Veel pole viljad valminud, aga esimesed õied on puhkenud.

Käesolev aasta algas töiselt. Õigemini oli see kõik 2002 aastal toimunu jätk, mis jätkus 4.jaanuaril, kui hotellis Viru kohtusime Lappeenranta ESI-Teami esindajatega Markku Aumakallio ja Ossi Pulliga. Jutuajamise põhjuseks oli soomepoolne huvi ja meiepoolsete võimaluste uurimine Tallinna võistkonna osalemiseks Soome MV-l istevõrkpallis. Kuigi seda teemat oli erineva intensiivsusega ka varem arutatud, olid soomlased seekord Tallinnas konkreetse kutsega, mis meiepoolt ka vastu võeti. Lepiti kokku edasistes plaanides ja ajakavas.

Jõulude ja aastavahetusega kaasnenud pausi järel alustasid meeskond ja naiskond jaanuaris valmistumist traditsiooniliseks Kotka turniiriks Soomes. Seekordne turniir toimus 21. korda, esindatud oli meeste A-sarjas 6 meeskonda ja naiste sarjas 7 naiskonda nii Soome meistrisarjast kui ka esiliigast. Meeste turniirist võttis osa üks kohalik, Soome võrkpalli esiliigas mängiv, tervete  võrkpalliklubi - huvitav praktika kõikidelt Soomes peetavatel turniiridel - kusjuures nad ei tulnudki hiljem turniiri võitjaks.

Meie võistkondade laeks jäi seekord meestel 6.koht ja naistel 5. koht.

Samaaegselt toimus ka detailide täpsustamine ja läbirääkimine soomepoolsete MV korraldajatega mängude tingimuste, reeglite ja nõudmiste üle ja meie omakorda otsisime sellele projektile rahalist katet Eesti poolelt. Asi päädis meie jaoks positiivselt - 25. aprillil Lappeenrannas Soomes, kus oli koos Soome Istevõrkpalli alakomisjon ja kus otsustati, et Tallinna SVC on ametlikult kutsutud osalema Soome istevõrkpalli MV-le hooajal 2003/2004. Pooleaastane töö oli esimesi vilju kandnud ja samas olime uue, raske tee alguses.

Kuu aega sellest toredast Lappeenranta päevast hiljem toimus meie klubi ja EIL koostöös korraldatav traditsiooniline Tallinna turniir istevõrkpallis, sedakorda Tallinnas TÜ Spordihoones. Olime selleks põhjalikult valmistunud ja kutseid saatnud meie pikajalistele sõpradele Soome, Lätisse, Leetu ja Venemaale. Ometi juhtus seekord nii, et tuli väga palju äraütlemisi, mõni lausa turniiri eelõhtul. Toimumata meie võistlus siiski ei jäänud, kõik käis ainult lühendatud kava alusel. Tore, et sellel päeval viibis meiega koos TÜ Spordihoones palju puuetega sportlasi kogu Eestist – toimus Tallinna boccia turniir. Oli võimalik vastastikku kaasa elada ja näha samas, mida üks või teine spordiala endast kujutab.

Turniiri tulemusena sai meie põhimeeskond 2. koha ja naiskond kaotas Soome –Eesti vahelise mängu.

Jaanipäeva paiku saabus meile abipalve taas kord Soomest. Seekord palusid seda istepalli Euroopa MV korraldajad, keda Sloveenia meeskonna loobumise tõttu ähvardas kogu võistlussüsteemi ümbertegemine. Kiire nõupidamise tulemusena meeskonna ja EIL-ga  võtsime kutse vastu. Otsustavaks sai Soome lähedus, meie võistkonna jaoks soodsad rahalised tingimused osavõtule ja kõige tähtsam - “veljesapu” – vennalik abi, mida soomlased eriti rõhutasid. Eesti koondis komplekteeriti SVC Tallinn baasil. Lisaks olid Heldur Otsa ja Janno Suits Tartust.

26. – 31. augustini Lappeenrantas toimunud istevõrkpalli EM-l me endale ülemõistuslikult kõrgeid sihte ei seadnud. Olime  sellest “rongist” olnud pikalt eemal ja pidasime enda jaoks kordaminekuks mitte viimasele, 12. kohale jäämist. Saavutasimegi 11. koha, parema õnne puhul oleks reaalne olnud  mängida 8.-le kohale. Eespool meist oli väga aukartustäratav seltskond sellistest võrkpalli/istevõrkpallimaadest, nagu Bosnia-Herzegovina, Saksamaa, Soome, Venemaa, Poola, Ungari jne.

Puudu jäi ettevalmistuseks vajaminevast ajast, samuti andis tunda ala kandepinna väiksus meie kodus.

Septembris alustas SVC Tallinn ettevalmistusi Soome MV mängudeks. Turniir toimub süsteemis, kus iga võistkond mängib omavahel kaks korda, ühe kodus ja teise võõrsil. Et säästa meid mitmetest sadadest kilomeetritest autosõidust, tegid korraldajad muutuse mängude kavas ja keskendasid võistlused peaasjalikult kolme Soome linna – Helsingisse, Kotkasse ja Lappeenranta.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et väljundid nendele, kes iganes aga soovivad istevõrkpalli mängida, on olemas. Kui on huvi, otsi meid ülesse, ja mängime – saad kohale ka päris kaugelt!

Rohkem ootaksingi uuel aastal ala arenemist väljaspool Tallinnat. Võrkpall Eestis areneb, arendagem koos siis ka istevõrkpalli!

Tahaksin meie istepalliaasta kokkuvõtte lõpuks tänada:

-         Eesti Invaspordi Liitu – Signe Falkenbergi
-         AS Tallinki
-         treener Omar Poobust
-         istevõrpalliklubi SVC juhatust ja kõiki liikmeid
-          perekond Reinsood   
-         Markku Aumakalliot, Ossi Pullit, Pekka Nygreni Soomest

Ivar Liiv
meeskonna kapten